Otsustasin siis ka blogipidajaks hakata. Esiteks mõtlesin, et kontoris tegutseja jaoks on see omamoodi meelelahutus ja teinekord on hea ka, kui oma mõtted kirja saab. Et siis hiljem nende üle irvitada või hoopis imetleda:-)

No ja siis veel see asi, et mitmedki head sõbrad on Eestist lahkunud ja blog oleks hea võimalus nendega veidi mõtteid vahetada. Siinkohal tervitused H-M-le (tegu pole mitte tuntud ja Eesti naiste seas tagaigatsetud H&M poodideketiga, vaid minu endise pinginaabri, toanaabri, trennikaaslase ja muidu sõbraga). H-M-i Indoneesia blogi (http://hmai.blogspot.com/) oleks huvitav lugeda mitte ainult tema tuttavatel, vaid kõigil, kes tahaksid natuke kultuuridevaheliste erinevuste või reismise kohta teada saada või siis muidu meeleolukaid fotosid vaadata. Näiteks minu kui kohvijooja jaoks olid H-M-i tehtud kohvitaime fotod küll ülieksootilised...

Praegused mõtted on natuke kurblikud - A on juba pea kolm nädalat haige ja kurdab nõrkuse üle. Saaks see juba läbi. Ja kass Crispy (hellitavate nimedega veel ka Crispykas, Crispiraldo, Crispaarius jne. - õudne, kuhu see nunnutamine viib) on Tartus ja me pole juba ammu kohtunud. Äkki homme. Lähen veel täna mõnest lemmiklooma poest läbi, et talle midagi kingiks viia. Olen ta ju osaliselt hüljanud. Muidugi pole üldse teada, kas ta ka minu mänguasja üle rõõmustab. Loomapoed ongi tegelikult rohkem loomaomanike jaoks. Äkki peaks järgima ühe türduku nõuannet ja ostma talle hoopis üllatusmuna, et seda jullat sealt seest kätte saada. See pidavat superhea mänguasi olema. Ja ma ei pea silmas seda lego, vaid hoopis plastmasskesta, mida veeretada saab. Sõbranna B-M lisaks siinkohal kindlasti kommentaari, sest tema on kassisõber ja muidu teadja inimene.

Tallinn on imelik linn, osaliselt vene linn minu arust (pean silmas venelaste osakaalu ja enesetunnetust). Mõtlen veel, kas mulle meeldib või mitte. Mina muidugi viibin enamus aega siin oranžis kontoris. Viimastel päevadel on pähe tulnud mingi imelik mõte seoses meie firma nimega. Seostan seda mingi planeedi nimega ja mõtlen, et siinviibijad on nagu planeedielanikud. Kõlab nagu Pluuto, Marss vms. Andke andeks, kui jaburaks kisub.

Imelik, aga paljud artiklid, mida Eesti ajakirjanduses lugeda saab, on täitsa alla arvestust. Täna tegin saatusliku vea ja avasin Delfi kommentaarid homoabielude teema kohta. Õudus, kui kurjad ja sallimatud inimesed on. Kes neid sellisteks tegi...

Nii et lugeda tasub hoopis muud. Loen sammhaaval Anton Nigovi (T.Õnnepalu) "Harjutusi" ja leian häid mõtteid. Näiteks mõte sellest, et kontorielu on ka tsivilisatsioon ja kultuur. Kohe kergem hommikul tööle minna...
Hakkasin ka mõtlema kaasaja inimeste nõrkusest. Juba Õnnepalu peab ennast ses suhtes lääneliku kaasaegse "dohlikute" põlvkonna esindajaks, aga tema on minust palju vanem. Igatahes kuulun ma ka kindlasti sellesse inimgruppi, kes mingit erilist tugevust välja ei näita. Või ei leia selle väljanäitamiseks piisavalt motivatsiooni...