Eile sattusin "Kahvli" saadet vaadates imeliku mõtte peale. Nagu kõik juba teavad, püüab praegune Pärnu verinoor linnapea Viisitamm Uue Kunsti Muuseumi hoonet müüki panna. Samas on ka kõigile teada, kui väärtuslik ja teada-tuntud see muuseum on. Kui üks koht ennast juba nii sisse töötada suutis, ei saa seda raha ega millegi muuga kompenseerida. Isegi mina, kes ma Pärnus suht harva liigun, astun pea iga kord muuseumist läbi ja tean üsna täpselt, kus see asub (muidu pole ma teab mis orienteeruja ja võõrastes linnades seikleja:-)). Ok, asja juurde. "Kahvlis" oli esimeseks intervjueeritavaks Mark Soosaar, kes värvikalt selgitas muuseumihoone väärtust ja seda, et muuseumi väljatõstmist ei saa võrrelda sundüürniku väljatõstmisega ükskõik mis linnaossa. Et on vajalikud kliimaseadmed, turvatehnika, õige atmosfäär jne., jne. Viisitamme mõnitati muidugi täiega, püüti talle isegi korduvalt helistada ja jäeti kõneposti teade. Edasi läks jutt selle peale, kui palju Eesti ja välismaa kultuuriinimesi on kultuuriministeeriumisse ja muudesse kohtadesse oma pahameeleavaldusi saatnud. Ühesõnaga toetus praegusele muusemihoonele on väga suur, mis on minu arvates ju peamine näitaja... Sellele järgnes aga küsimus Soosaarele, et kas Te tõesti arvate, et see kõik midagi muudab???? Kirjutatakse, karjutakse ja mis siis. Ja siis hakkasin ka mina mõtlema, et kui selle kõige taga on erakondade huvid nagu väidetakse, siis äkki ei olegi võimalik "idiootide võitu" (M.S.) vältida.... Tõesti jube kahetsusväärne, et Eestis enam inimeste arvamus ei loegi. Selline toetus peaks ju praegusele konfliktile konkreetset lahendust pakkuma. Inimesed maailma eri paigust tahavad ja nõuavad, et muuseum oma hoonesse jääks. Järelikult on see väga tähtis - keegi viitsib ja tahab selle peale mõelda. Idiootide kaotusele lootes, K.