Helsingi-Vilppula-Tampere-Helsingi

Seekord otsustasime siis Soomes puhata. Mari ja Arttu kutsusid meid Mari vanemate mökkisse ja ausalt öeldes olime sellest sõidust ka väga huvitatud. Peale igapäevast kontoris higistamist(meenutades kuuma suve – kliimaseadmeid ju eesti kontorites enamasti pole) ja ühistranspordis Pirita-Koselt Nõmmele ja tagasi loksumist tundus metsapuhkus suurepärane pakkumine.

Marist ja Arttust niipalju, et tutvusin Mariga Peterburis õppides. Praeguseks on ta Helsingi Ülikooli vene kirjanduse teadur (tegeleb Leningradi blokaadi aegse naisluuletaja Olga Berggoltzi loominguga) ja kavatseb alanud õppeaastal Oxfordis oma doktoritöö lõpetada. Arttu õpib ooperilauljaks ja jagab ka tehnikast - töötab juba palju aastaid ühes Helsingi tehnikamarketis. Arttu on selline alati rõõmsameelne ja lahke.

Soome sõbrad vihjasid tugevalt, et võiksime autoga tulla (loe: saab palju odavat õlut kaasa vedada:-)), sest rongid on kallid jne., aga otsustasime seda siiski mitte teha. Auto on vana ja tee peale jääda ei tahaks... Pealegi ei viitsinud me neile seletada, et sõitsime ükskord natuke vastu posti ja pagasiruum ei avane üldse – piirivalvele poleks see kindlasti meeldinud...:-)

Ettevalmistustest veel niipalju, et Andrei otsustas Arttut siiski mitte kurvastada ja laadis 12 liitrit Sakut kohvrisse, mida ta hiljem higimull otsa ees ise ratastel järele lohistas.

Helsingisse jõudes võttis meid vastu suurepärane ilm ja kui olime kohvri raudteejaama toimetanud, istusime minu lemmikkohta Senatintori treppidele, et seal võileiva ja Olviga ennast tankiga. Pussikalja (kotiõlu – s.t. kaasa võetud õlu) nagu soomlased sellise õlle kohta ütlevad.

Mõne tunni pärast istusimegi juba rongis ja kihutasime Tampere suunas. Sõita tuli kokku umbes 200 km. Ja piletid on sealkandis kallid – edasi-tagasi pilet maksis 70 eurot:-(. Aga sõita oli väga tore, lausa uinutav. Soome rongid on ikka kõrgtase – edasiliikumist peaaegu ei märka, sest mingit heli sellega ei kaasne. Pigem võiks seda rööbastel liuglemiseks nimetada. Väga peen igatahes. Tamperes pidime ümber istuma ja Andreil tuli jälle õllekoormat tassida. Edasi sõitsime juba Vilppulasse (kõlab nagu Viplala:-)) ja sealt viis Mari õde meid autoga juba mökkisse. Sõitsime hiiglasuure järve äärde parklasse ja jätsime auto sinna ning edasi läks tee mootorpaadiga. 2 km läks nagu viuhti ja olimegi kohal. Mari suvila asub saare peal männimetsas. Loomulikult ei puudu sealt ka põhjamaised kaljunukid, kus hästi päevitada saab.
Maja (tegelikult oli neid mitu - 2 maja ja suitsusaun) vastas kõigile stereotüüpidele soome mökkist – väljast puit, seest puit ja kõikvõimalik puidust stuff maja sees. Meie käsutusse anti ühe maja ülemine korrus ja olime sellega väga rahul.

Pererahvas oli juba ametis suitsusauna kütmisega ja õhtusöögi ettevalmistustega. Teatavasti köetakse suitsusauna 5-6 tundi ja puhkusel olevad soomlased viitsivad seda tõesti iga päev teha. Siinjuures tuleb muidugi mainida, et mökkipuhkus kestab tavaliselt 2 nädalat ja sellel ajal ongi inimesed orienteeritud füüsilisele tegevusele ja asjade oma kätega tegemisele. Lihtsalt vahelduseks. Soomlaste mökkielust on pikki uurimusigi kirjutatud. Meie pererahva päevarutiini kuulus veel igahommikune kalavõrkude ja vähipüüniste ülevaatamine.

Aga kuna ilm oli tuuline, siis olid need enamasti peaaegu tühjad (väiksed vähid lasti vette tagasi – väga viisakas, indeed). Üks suur vähk siiski õnnestus püüda ja see läks Andreile, sest tema polnud kunagi vähki maitsnud.

Nii siis jäimegi peaaegu nädalaks mökkisse ja erinevatest lõbustustest seal puudu ei tulnud: ujumine-päevitamine, igaõhtune suitsusaun, kalapüük, suurepärased söömingud ja grillõhtud, marjakorjamine ja loomulikult hea seltskond. Ühel varahommikul õnnestus Arttul ja Andreil kolmekilone haug püüda (Andrei rohkem assisteeris) ja peale seda oli lõbu laialt. Arttu istus õnnelikult tugitooli maha ja hakkas lähisugulasi ja sõpru läbi helistama. Jutt oli umbes selline: “Hei Miku! Kuidas läheb? ..... Muide, käisime siin hommikul Andreiga kalal. .... Jah, kolmekilose haugi saime:-) …”. Jne. Niipalju siis kalaõnnest. Õhtul suitsetasime selle haugi ka suitsuahjus ära -sai väga mahlane ja maitsev.

Minu erakorralistest seiklustest niipalju, et käisin esimest korda elus uhke mootorrattaga sõitmas. Nimelt lõppes ühel heal päeval Saku ja Olvi varu otsa ja otsustati, et keegi meist peab asulasse poodi sõitma. Seekord oli plaan minna Arttu mootorrattaga. Alguses oli nagu kindel jutt, et Arttuga sõidab kaasa Andrei. Aga, hehe, asi pööras minu kasuks – Andreile ei mahtunud Mari kiiver pähe ja rohkem kiivreid neil polnud. Siis otsustasin mina elus midagi uut proovida. Olin tegelikult üsna pabinas ja uurisin enne sõitu kõik kaasnevad head ja vead järgi – et kas ei või juhtuda, et ma minestan ja kukun maha jne., jne.:-). Nonii, surusin kiivri pähe - see oli vastikult ümber, aga kõik kinnitasid, et nii peabki olema. Jakk, kindad ja saapad anti mulle loomulikult ka ja lõpuks nägin välja nagu superhiir. Sõitsime jälle paadiga üle järve parklasse, kuhu oli pargitud ka Arttu uus Suzuki motikas. Ja siis see sõit algas. Tegelikult polnudki nii hirmus - hirmu tundsin vist umbes 5 minutit ja siis harjusin ära. Poes sai kiiresti käidud ja imestasin, kui palju kraami ikka sinna mootorratta külgkohvritesse mahub. Kahjuks peab veel ütlema, et kuna üritus oli nii erutav, siis ühtegi pilti sellest superhiire kostüümist polegi ja mootorrattast ka mitte:-( Nüüd te äkki ei usugi, et ma tõesti sõitmas käisin. Üldkokkuvõttes võib öelda, et kõige lahedam on selle asja juures kurvis sõit, kui motikas kaldu läheb (action!!!!:-)). Üldiselt tundub maailm, mida 120 km/h kihutades läbi kiivri näed, nagu virtuaalne reaalsus. Võite oma muljeid minuga jagada, kes sellelaadse asjandusega sõitmas on käinud (H-M äkki on...).

Mökkist edasi viis meie tee Tamperesse, kuhu jäime kaheks päevaks. Andrei oli Tamperes varem käinud, aga minu jaoks oli Soome kuni eelmise kevadeni avastamata maa. Ööbida oli plaanis Heidi juures, mis ka teoks sai. Arttu viiski meid autoga Heidi juurde, kus Heidi koos sõbrannadega veel eelmise öö peost toibumas oli :-). Nimelt oli Tamperes käimas salsafestival ja Heidi on kõva salsataja. Festivali auks olid talle teistest linnadest külla sõitnud ka kohalikud vene sõbrannad Darja ja Ira. Päeval kõndisime niisama linnas ringi, vaatasime Tampere vanu punasest tellisest tööstushooneid ning jõime õlut.

Õhtul pidi Heidi juures pidu tulema, sest festival jätkus ning tüdrukud kavatsesid enne sinna minekut korteris väikse soojenduspeo teha. Ja pidu tuli ka. Tegelikult koosnes see sellest, et kuulati head muusikat, tangiti ennast kohvi, lõhe, viinamarjade ja veiniga ja hakati tantsupeoks valmis sättima, mis oli omaette protseduur. Salsapeol kantakse ju ikka kleiti ja kontsaga kingi. Ja meik pole samuti vähetähtis. Peab mainima, et kogu üritus oli kohutavalt naljaks, sest tüdrukud olid väga temperamentsed ja kindlasti mitte pidurid. Meie salsapeole ei läinud, aga saatsime tšikid kenasti ukseni. Mina veel hoiatasin Darjat, et vaadaku, et neid tee peale selliste kleitidega rajalt maha ei võeta, mille peale juba 13 aastat Soomes elanud venelanna mulle vastas, et kahjuks ei juhtu seda Soomes kunagi :-) Vot selline üritus.

Järgmisel päeval kolasime veel Heidi ja Irisega (Heidi tütar) Tamperes ringi. Käisime Pispalas jalutamas ja H&M-s ja Anttila kaubamajas ostlemas nagu Eestis nüüd on kombeks öelda. Mina sain endale uue kontorikostüümi ja Andrei uue seljakoti - kõik olid rahul:-)

Õhtul sõitsime juba edasi Helsingisse, kus ööbisime tühjas Mari ja Arttu korteris Kallio linnaosas. Kallio on päris armas koht ja vaatamata paljude eestlaste arvamusele, kes Helsingist suurt lugu ei pea, peab mainima, et mulle Helsingi meeldib. Eriti meeldivad mulle Soome rahvusromantilises stiilis majad, sadam ja Wanha Kauppahalli. Järgmisel päeval kolasime veel veidi ringi. Andrei polnud näiteks Temppeliaukio kirkkot näinud. Õhtul sõitsime juba laevaga koju ning sealt edasi Tartusse. Puhkus jätkus veel Pihkva oblastis Jammi külas, aga sellest ei viitsi kirjutada, kuigi ka seal sai gurmaanseid ja spa mõnusid nautida:-)