Pidurlusest ja tantsurõõmust

Olen siis nüüdseks juba kaks kuud usinasti trennis käinud. Juba eelmisel kevadel oli tunda, et kui nii selle pideva kontoris istumise ja pikkade bussisõitudega edasi läheb, siis deformeerub mu keha varsti täielikult:-) Hakkasin tõsisemalt trenni peale mõtlema. Piinasin Stassit küsimustega, et kuhu ikka minna ja mida teha. Lõpuks jõudsime sinnani välja, et moderntantsukool Fine5 on küll omaette väljakutse, aga põhimõtteliselt parim treening, mida Tallinn minusugusele mitte eriti aeroobikahuvilisele pakkuda suudab. Varsti aga selgus, et Fine5-ga saab ühineda alles sügisest. Ootasin siis sügise ära ja läksin septembri alguses proovitundi. Tund oli minu jaoks väga huvitav ja uudne, aga juba esimesel korral võtsin asja suhtes kahtleva positsiooni, sest sain teada, et peale selle, et trenn toimub 3 korda nädalas, kestab see 2 TUNDI!!!!!! Hinge pugesid närivad kahtlused, kas varajase ärkamise ja pideva linnas ringisõitmise kõrvalt ikka vastu pean. Oma nime ma veel proovitunnis kirja ei pannud ja piinasin Andreid terve nädalavahetuse küsimustega stiilis: “Mis sa ikka arvad, kas ma jõuan ja saan hakkama ja kas tasub ikka minna????” jne., jne. Pühapäeva õhtuks olid Andrei ajud täiesti komposteeritud ja tema vastus oli, et mine muidugi kui tahad, mis sa pabistad. Mina aga ei jõudnud ikka järeldusele, kas ma ikka tahan või jõuan või julgen jne. Täielik PIDUR ühesõnaga... Esmaspäeval oli vaja aga kindlalt otsustada, sest vaatamata sellele, et Tiina ja Rene uue algajate grupi avamist eriti ei reklaaminudki, oli tahtjaid piisavalt palju. Võtsin siis igaks juhuks trenniriided tööle kaasa ja hakkasin seal MSN-is jälle küsimustega Stassit pommitama. Et mis ikka arvad ja kas ma saan hakkama... Stassi ütles väga lihtsalt, et mis sa põed, hakka käima ja ära joosta jõuad sealt alati kui juhe kokku jookseb, sellist võimalust sul enam sel aastal ei tule ja Fine5 on parim. Võtsin siis julguse kokku ja läksin kohale:-)

Praeguseks on selgunud, et trennid ei kestagi 2 tundi, vaid 2,5 või 3 tundi ja et see pole üldse hirmus. Enamus trupist poleks varem ette kujutanud, et nii pikalt üldse trenni suudavad teha….. Aga kõik on võimalik. Mina isiklikult olen veel avastanud, et ka väga rahuliku liikumisega saab keha väga soojaks teha, et ma tõesti hakkasin jälle palju paremini painduma, et elava muusikaga trenni teha on superlahe, et ma suudan inimesi seljas kanda jne., jne. Elamusi on tegelikult päris palju! Mõlemal treeneril on oma nägu ja on väga raske öelda, kumb mulle rohkem istub. Rene on hästi emotsionaalne, suurepärane tantsija ja väga hea huumorisoonega. Eriti meeldivaks teeb teda see, et oma supervormi juures mõistab ta meie valu ja vaeva väga hästi – tavaliselt väljendub see selles, et ta tunneb meile eriti raskete venituste ajal kaasa ja ägab valjuhäälselt koos meiega, kuigi vaevalt see tema jaoks nii hull on…. :-) Tiina aga räägib palju anatoomiast, mis tõesti oma keha tundmisel ja tantsimisel väga palju kaasa aitab.

Inimestest - parimad, keda siiamaani Tallinnas kohanud olen. Enamasti kunstiüliõpilased ja tüdrukud, aga on ka neli meest. Enamasti eestlased, aga on ka itaallane ja venelanna. Nii et tore ja segane seltskond.

Muusikast – eelmisel nädalal hakkasime tegema trenni koos elava muusikaga – täiskoosseisus oleks see siis aasiapärased trummid, didžeriduu (kas ma ikka kirjutasin õigesti?), kitarr ja isegi natuke laulu. Kuna meil õnnestus trummipoiss ära võluda, siis on iga trenn kindlasti trumm – poole ajast poiss mängib, poole teeb meiega trenni kaasa. Uskumatu on see, kui efektiivselt elav muusika rütm kaasa tegema paneb. Peale sellist trenni jääb üle ainult koju roomata:-)

Helsingi-Vilppula-Tampere-Helsingi

Seekord otsustasime siis Soomes puhata. Mari ja Arttu kutsusid meid Mari vanemate mökkisse ja ausalt öeldes olime sellest sõidust ka väga huvitatud. Peale igapäevast kontoris higistamist(meenutades kuuma suve – kliimaseadmeid ju eesti kontorites enamasti pole) ja ühistranspordis Pirita-Koselt Nõmmele ja tagasi loksumist tundus metsapuhkus suurepärane pakkumine.

Marist ja Arttust niipalju, et tutvusin Mariga Peterburis õppides. Praeguseks on ta Helsingi Ülikooli vene kirjanduse teadur (tegeleb Leningradi blokaadi aegse naisluuletaja Olga Berggoltzi loominguga) ja kavatseb alanud õppeaastal Oxfordis oma doktoritöö lõpetada. Arttu õpib ooperilauljaks ja jagab ka tehnikast - töötab juba palju aastaid ühes Helsingi tehnikamarketis. Arttu on selline alati rõõmsameelne ja lahke.

Soome sõbrad vihjasid tugevalt, et võiksime autoga tulla (loe: saab palju odavat õlut kaasa vedada:-)), sest rongid on kallid jne., aga otsustasime seda siiski mitte teha. Auto on vana ja tee peale jääda ei tahaks... Pealegi ei viitsinud me neile seletada, et sõitsime ükskord natuke vastu posti ja pagasiruum ei avane üldse – piirivalvele poleks see kindlasti meeldinud...:-)

Ettevalmistustest veel niipalju, et Andrei otsustas Arttut siiski mitte kurvastada ja laadis 12 liitrit Sakut kohvrisse, mida ta hiljem higimull otsa ees ise ratastel järele lohistas.

Helsingisse jõudes võttis meid vastu suurepärane ilm ja kui olime kohvri raudteejaama toimetanud, istusime minu lemmikkohta Senatintori treppidele, et seal võileiva ja Olviga ennast tankiga. Pussikalja (kotiõlu – s.t. kaasa võetud õlu) nagu soomlased sellise õlle kohta ütlevad.

Mõne tunni pärast istusimegi juba rongis ja kihutasime Tampere suunas. Sõita tuli kokku umbes 200 km. Ja piletid on sealkandis kallid – edasi-tagasi pilet maksis 70 eurot:-(. Aga sõita oli väga tore, lausa uinutav. Soome rongid on ikka kõrgtase – edasiliikumist peaaegu ei märka, sest mingit heli sellega ei kaasne. Pigem võiks seda rööbastel liuglemiseks nimetada. Väga peen igatahes. Tamperes pidime ümber istuma ja Andreil tuli jälle õllekoormat tassida. Edasi sõitsime juba Vilppulasse (kõlab nagu Viplala:-)) ja sealt viis Mari õde meid autoga juba mökkisse. Sõitsime hiiglasuure järve äärde parklasse ja jätsime auto sinna ning edasi läks tee mootorpaadiga. 2 km läks nagu viuhti ja olimegi kohal. Mari suvila asub saare peal männimetsas. Loomulikult ei puudu sealt ka põhjamaised kaljunukid, kus hästi päevitada saab.
Maja (tegelikult oli neid mitu - 2 maja ja suitsusaun) vastas kõigile stereotüüpidele soome mökkist – väljast puit, seest puit ja kõikvõimalik puidust stuff maja sees. Meie käsutusse anti ühe maja ülemine korrus ja olime sellega väga rahul.

Pererahvas oli juba ametis suitsusauna kütmisega ja õhtusöögi ettevalmistustega. Teatavasti köetakse suitsusauna 5-6 tundi ja puhkusel olevad soomlased viitsivad seda tõesti iga päev teha. Siinjuures tuleb muidugi mainida, et mökkipuhkus kestab tavaliselt 2 nädalat ja sellel ajal ongi inimesed orienteeritud füüsilisele tegevusele ja asjade oma kätega tegemisele. Lihtsalt vahelduseks. Soomlaste mökkielust on pikki uurimusigi kirjutatud. Meie pererahva päevarutiini kuulus veel igahommikune kalavõrkude ja vähipüüniste ülevaatamine.

Aga kuna ilm oli tuuline, siis olid need enamasti peaaegu tühjad (väiksed vähid lasti vette tagasi – väga viisakas, indeed). Üks suur vähk siiski õnnestus püüda ja see läks Andreile, sest tema polnud kunagi vähki maitsnud.

Nii siis jäimegi peaaegu nädalaks mökkisse ja erinevatest lõbustustest seal puudu ei tulnud: ujumine-päevitamine, igaõhtune suitsusaun, kalapüük, suurepärased söömingud ja grillõhtud, marjakorjamine ja loomulikult hea seltskond. Ühel varahommikul õnnestus Arttul ja Andreil kolmekilone haug püüda (Andrei rohkem assisteeris) ja peale seda oli lõbu laialt. Arttu istus õnnelikult tugitooli maha ja hakkas lähisugulasi ja sõpru läbi helistama. Jutt oli umbes selline: “Hei Miku! Kuidas läheb? ..... Muide, käisime siin hommikul Andreiga kalal. .... Jah, kolmekilose haugi saime:-) …”. Jne. Niipalju siis kalaõnnest. Õhtul suitsetasime selle haugi ka suitsuahjus ära -sai väga mahlane ja maitsev.

Minu erakorralistest seiklustest niipalju, et käisin esimest korda elus uhke mootorrattaga sõitmas. Nimelt lõppes ühel heal päeval Saku ja Olvi varu otsa ja otsustati, et keegi meist peab asulasse poodi sõitma. Seekord oli plaan minna Arttu mootorrattaga. Alguses oli nagu kindel jutt, et Arttuga sõidab kaasa Andrei. Aga, hehe, asi pööras minu kasuks – Andreile ei mahtunud Mari kiiver pähe ja rohkem kiivreid neil polnud. Siis otsustasin mina elus midagi uut proovida. Olin tegelikult üsna pabinas ja uurisin enne sõitu kõik kaasnevad head ja vead järgi – et kas ei või juhtuda, et ma minestan ja kukun maha jne., jne.:-). Nonii, surusin kiivri pähe - see oli vastikult ümber, aga kõik kinnitasid, et nii peabki olema. Jakk, kindad ja saapad anti mulle loomulikult ka ja lõpuks nägin välja nagu superhiir. Sõitsime jälle paadiga üle järve parklasse, kuhu oli pargitud ka Arttu uus Suzuki motikas. Ja siis see sõit algas. Tegelikult polnudki nii hirmus - hirmu tundsin vist umbes 5 minutit ja siis harjusin ära. Poes sai kiiresti käidud ja imestasin, kui palju kraami ikka sinna mootorratta külgkohvritesse mahub. Kahjuks peab veel ütlema, et kuna üritus oli nii erutav, siis ühtegi pilti sellest superhiire kostüümist polegi ja mootorrattast ka mitte:-( Nüüd te äkki ei usugi, et ma tõesti sõitmas käisin. Üldkokkuvõttes võib öelda, et kõige lahedam on selle asja juures kurvis sõit, kui motikas kaldu läheb (action!!!!:-)). Üldiselt tundub maailm, mida 120 km/h kihutades läbi kiivri näed, nagu virtuaalne reaalsus. Võite oma muljeid minuga jagada, kes sellelaadse asjandusega sõitmas on käinud (H-M äkki on...).

Mökkist edasi viis meie tee Tamperesse, kuhu jäime kaheks päevaks. Andrei oli Tamperes varem käinud, aga minu jaoks oli Soome kuni eelmise kevadeni avastamata maa. Ööbida oli plaanis Heidi juures, mis ka teoks sai. Arttu viiski meid autoga Heidi juurde, kus Heidi koos sõbrannadega veel eelmise öö peost toibumas oli :-). Nimelt oli Tamperes käimas salsafestival ja Heidi on kõva salsataja. Festivali auks olid talle teistest linnadest külla sõitnud ka kohalikud vene sõbrannad Darja ja Ira. Päeval kõndisime niisama linnas ringi, vaatasime Tampere vanu punasest tellisest tööstushooneid ning jõime õlut.

Õhtul pidi Heidi juures pidu tulema, sest festival jätkus ning tüdrukud kavatsesid enne sinna minekut korteris väikse soojenduspeo teha. Ja pidu tuli ka. Tegelikult koosnes see sellest, et kuulati head muusikat, tangiti ennast kohvi, lõhe, viinamarjade ja veiniga ja hakati tantsupeoks valmis sättima, mis oli omaette protseduur. Salsapeol kantakse ju ikka kleiti ja kontsaga kingi. Ja meik pole samuti vähetähtis. Peab mainima, et kogu üritus oli kohutavalt naljaks, sest tüdrukud olid väga temperamentsed ja kindlasti mitte pidurid. Meie salsapeole ei läinud, aga saatsime tšikid kenasti ukseni. Mina veel hoiatasin Darjat, et vaadaku, et neid tee peale selliste kleitidega rajalt maha ei võeta, mille peale juba 13 aastat Soomes elanud venelanna mulle vastas, et kahjuks ei juhtu seda Soomes kunagi :-) Vot selline üritus.

Järgmisel päeval kolasime veel Heidi ja Irisega (Heidi tütar) Tamperes ringi. Käisime Pispalas jalutamas ja H&M-s ja Anttila kaubamajas ostlemas nagu Eestis nüüd on kombeks öelda. Mina sain endale uue kontorikostüümi ja Andrei uue seljakoti - kõik olid rahul:-)

Õhtul sõitsime juba edasi Helsingisse, kus ööbisime tühjas Mari ja Arttu korteris Kallio linnaosas. Kallio on päris armas koht ja vaatamata paljude eestlaste arvamusele, kes Helsingist suurt lugu ei pea, peab mainima, et mulle Helsingi meeldib. Eriti meeldivad mulle Soome rahvusromantilises stiilis majad, sadam ja Wanha Kauppahalli. Järgmisel päeval kolasime veel veidi ringi. Andrei polnud näiteks Temppeliaukio kirkkot näinud. Õhtul sõitsime juba laevaga koju ning sealt edasi Tartusse. Puhkus jätkus veel Pihkva oblastis Jammi külas, aga sellest ei viitsi kirjutada, kuigi ka seal sai gurmaanseid ja spa mõnusid nautida:-)

Suvine Tallinn - kesklinn, Rocca al Mare, Pirita

Radikas on hea ja soe:-)

"Mind need olümpiamägud ei

huvita, joon parem vett..."

Nädalavahetus Mari ja Arttu
juures Helsingis

Ilm: 24 kraadi
Meeleolu: v.hea

Nädalavahetusel käisime talgutel, mille meie hea tuttav oli planeerinud oma sünnipäeva avapauguna. Koristasime nimelt Annelinnas asuvat Juudioja. Kuna Tartus on alanud heakorrastuskuu, siis oli meie ettevõtmine ka linnavalitsusega kooskõlastatud - nende poolt olid tööriistad, kindad ning snäkk ja joogid. Kohale jõudsime teistest veidi hiljem ja ka veidi korralikumate riietega, kuna arvasime, et hakkame näiteks muru riisuma vms. Tegelikult osutus üritus ikka hulga tõsisemaks. Esimene, keda objektil silmasime, oli sünnipäevalaps, kes oli keset oja ametis hiiglasuure autokummi väljatõmbamisega. Kõigepealt paistsid silma tema elegantsed valged kummikusääred. Esteedi ja korraliku inimesena oli ta endale ekstra selleks ürituseks tutikad valged kummikud ostnud:-) Varasemad sünnipäevakülalised olid samuti ametis üsna musta töö tegemisega. Vaatamata puhtastele riietele asusime siis tööle. Kuna oja asub garaažide kõrval, siis vinnati sealt välja tohutu hulk autokumme ning hunnik muud autodega seotud staffi. Minu tagasihoidlik panus oli umbes 10 suurt kotti plastikut ja pakendeid oja kallastelt. A riisus vett:-) -- õngitses sealt välja roikaid, plastikut, klaasi jm, et voolu vabastada. Ausalt öeldes oli pilt tõesti trööstitu. Leida ühest ojast autokumme, tulekustuteid, patareisid, plastikpudeleid jm. paneb mõtlema, et mis inimesed need ikka on, kes neid sinna viskavad... Siiski ei kaotanud enamasti akadeemilistest inimestest koosnev seltskond head tuju. Mädanud riideid lehtede alt välja kiskudes visati naljagi, et ei tea, kas mõni laip ka nähtavale tuleb... Igatahes oli hais vahepeal hingemattev. Peale kolme tundi koristamist hakati otsi kokku tõmbama. Oja üks ots oli tõesti oja välimuse saanud. Kahjuks edasi küll vaadata ei tahtnud - teha jäi veel palju. Loodame siis, et sinna mõned teised huvilised suunatakse. Vot selline laupäevak oli.

Edasi kulges üritus juba korteripeona, kus tüüpilised Tartu tüübid napsu võtsid. Õhtu staariks oli joobnud semiootik, kes ka sellises olekus suht semiootilist juttu püüdis ajada, sh. naistele vihjates, et ta peaks neile muljet avaldama. Kahjuks ei avaldanud ning sellise äratundmiseni jõudes suundus ta koduteele. Eriti tegi nalja, kuidas ta minuga vesteldes teatas, et kahjuks ei ole ta täna nii veetlev vestluskaaslane, kuna ei saa oma jutule žestidega värvi anda - küüned ju talgutest mustad:-)

Niisiis selline päev Tartus. Väga mõnus tegelikult.

Mõned päevad hiljem - sünnipäevalaps kiidab meid nüüd ja saatis prügiga seoses talgulistele järgmise Jaan Kaplinski luuletuse:

Eesti vanad vanemad
vaimuvallast vaatavad

Teepeenral lokkavad
pakid ja pudelid
männiladvas laulab
lehelinnuke
Gin-long-drinkgin-long-drink

Addinol
Camel
Mars
L & M
Valio piim
Super Toffee
Lehmake
Fanta
Ekstra
Brave New World
Mida külvad seda lõikad

Kõik loom laulab loojale kiitust
Gin-long-drinkGin-long-drink

Rehkendada peab oskama
koolis nagu eluski

Kaks Kerest on üks Hurt
Kaks Tammsaaret on üks Tobias
Kaks Tobiat on üks Koidula
Viis Koidulat on üks Jakobson
peas on nendel elu kroonid
võidulaulud nende suus

Gin-long-drinkGin-long-drink
Mu lehkav isamaa

Eile sattusin "Kahvli" saadet vaadates imeliku mõtte peale. Nagu kõik juba teavad, püüab praegune Pärnu verinoor linnapea Viisitamm Uue Kunsti Muuseumi hoonet müüki panna. Samas on ka kõigile teada, kui väärtuslik ja teada-tuntud see muuseum on. Kui üks koht ennast juba nii sisse töötada suutis, ei saa seda raha ega millegi muuga kompenseerida. Isegi mina, kes ma Pärnus suht harva liigun, astun pea iga kord muuseumist läbi ja tean üsna täpselt, kus see asub (muidu pole ma teab mis orienteeruja ja võõrastes linnades seikleja:-)). Ok, asja juurde. "Kahvlis" oli esimeseks intervjueeritavaks Mark Soosaar, kes värvikalt selgitas muuseumihoone väärtust ja seda, et muuseumi väljatõstmist ei saa võrrelda sundüürniku väljatõstmisega ükskõik mis linnaossa. Et on vajalikud kliimaseadmed, turvatehnika, õige atmosfäär jne., jne. Viisitamme mõnitati muidugi täiega, püüti talle isegi korduvalt helistada ja jäeti kõneposti teade. Edasi läks jutt selle peale, kui palju Eesti ja välismaa kultuuriinimesi on kultuuriministeeriumisse ja muudesse kohtadesse oma pahameeleavaldusi saatnud. Ühesõnaga toetus praegusele muusemihoonele on väga suur, mis on minu arvates ju peamine näitaja... Sellele järgnes aga küsimus Soosaarele, et kas Te tõesti arvate, et see kõik midagi muudab???? Kirjutatakse, karjutakse ja mis siis. Ja siis hakkasin ka mina mõtlema, et kui selle kõige taga on erakondade huvid nagu väidetakse, siis äkki ei olegi võimalik "idiootide võitu" (M.S.) vältida.... Tõesti jube kahetsusväärne, et Eestis enam inimeste arvamus ei loegi. Selline toetus peaks ju praegusele konfliktile konkreetset lahendust pakkuma. Inimesed maailma eri paigust tahavad ja nõuavad, et muuseum oma hoonesse jääks. Järelikult on see väga tähtis - keegi viitsib ja tahab selle peale mõelda. Idiootide kaotusele lootes, K.