Pidurlusest ja tantsurõõmust

Olen siis nüüdseks juba kaks kuud usinasti trennis käinud. Juba eelmisel kevadel oli tunda, et kui nii selle pideva kontoris istumise ja pikkade bussisõitudega edasi läheb, siis deformeerub mu keha varsti täielikult:-) Hakkasin tõsisemalt trenni peale mõtlema. Piinasin Stassit küsimustega, et kuhu ikka minna ja mida teha. Lõpuks jõudsime sinnani välja, et moderntantsukool Fine5 on küll omaette väljakutse, aga põhimõtteliselt parim treening, mida Tallinn minusugusele mitte eriti aeroobikahuvilisele pakkuda suudab. Varsti aga selgus, et Fine5-ga saab ühineda alles sügisest. Ootasin siis sügise ära ja läksin septembri alguses proovitundi. Tund oli minu jaoks väga huvitav ja uudne, aga juba esimesel korral võtsin asja suhtes kahtleva positsiooni, sest sain teada, et peale selle, et trenn toimub 3 korda nädalas, kestab see 2 TUNDI!!!!!! Hinge pugesid närivad kahtlused, kas varajase ärkamise ja pideva linnas ringisõitmise kõrvalt ikka vastu pean. Oma nime ma veel proovitunnis kirja ei pannud ja piinasin Andreid terve nädalavahetuse küsimustega stiilis: “Mis sa ikka arvad, kas ma jõuan ja saan hakkama ja kas tasub ikka minna????” jne., jne. Pühapäeva õhtuks olid Andrei ajud täiesti komposteeritud ja tema vastus oli, et mine muidugi kui tahad, mis sa pabistad. Mina aga ei jõudnud ikka järeldusele, kas ma ikka tahan või jõuan või julgen jne. Täielik PIDUR ühesõnaga... Esmaspäeval oli vaja aga kindlalt otsustada, sest vaatamata sellele, et Tiina ja Rene uue algajate grupi avamist eriti ei reklaaminudki, oli tahtjaid piisavalt palju. Võtsin siis igaks juhuks trenniriided tööle kaasa ja hakkasin seal MSN-is jälle küsimustega Stassit pommitama. Et mis ikka arvad ja kas ma saan hakkama... Stassi ütles väga lihtsalt, et mis sa põed, hakka käima ja ära joosta jõuad sealt alati kui juhe kokku jookseb, sellist võimalust sul enam sel aastal ei tule ja Fine5 on parim. Võtsin siis julguse kokku ja läksin kohale:-)

Praeguseks on selgunud, et trennid ei kestagi 2 tundi, vaid 2,5 või 3 tundi ja et see pole üldse hirmus. Enamus trupist poleks varem ette kujutanud, et nii pikalt üldse trenni suudavad teha….. Aga kõik on võimalik. Mina isiklikult olen veel avastanud, et ka väga rahuliku liikumisega saab keha väga soojaks teha, et ma tõesti hakkasin jälle palju paremini painduma, et elava muusikaga trenni teha on superlahe, et ma suudan inimesi seljas kanda jne., jne. Elamusi on tegelikult päris palju! Mõlemal treeneril on oma nägu ja on väga raske öelda, kumb mulle rohkem istub. Rene on hästi emotsionaalne, suurepärane tantsija ja väga hea huumorisoonega. Eriti meeldivaks teeb teda see, et oma supervormi juures mõistab ta meie valu ja vaeva väga hästi – tavaliselt väljendub see selles, et ta tunneb meile eriti raskete venituste ajal kaasa ja ägab valjuhäälselt koos meiega, kuigi vaevalt see tema jaoks nii hull on…. :-) Tiina aga räägib palju anatoomiast, mis tõesti oma keha tundmisel ja tantsimisel väga palju kaasa aitab.

Inimestest - parimad, keda siiamaani Tallinnas kohanud olen. Enamasti kunstiüliõpilased ja tüdrukud, aga on ka neli meest. Enamasti eestlased, aga on ka itaallane ja venelanna. Nii et tore ja segane seltskond.

Muusikast – eelmisel nädalal hakkasime tegema trenni koos elava muusikaga – täiskoosseisus oleks see siis aasiapärased trummid, didžeriduu (kas ma ikka kirjutasin õigesti?), kitarr ja isegi natuke laulu. Kuna meil õnnestus trummipoiss ära võluda, siis on iga trenn kindlasti trumm – poole ajast poiss mängib, poole teeb meiega trenni kaasa. Uskumatu on see, kui efektiivselt elav muusika rütm kaasa tegema paneb. Peale sellist trenni jääb üle ainult koju roomata:-)